7. mai 2013

Need vähemad tegelased...

Tuli meelde veel üks tubli tegelane, keda pean ära mainima. 

Lihtne ja vajalik vidin iga endast lugupidava kitarristi arsenalis, isegi sellise kitarristi, kes tegelikult on seda vaid selle sõna väga laias tähenduses... 

Ühesõnaga kitarri-häälestaja. Selline ilus valge:


Mis ta natukene eriliesmaks teeb on oskus kõiki kuute keelt korraga häälestada. Tähendab - häälestama pean ikka ise, aga ta oskab ära näidata korraga kõikide keelte häälestuse, et kuhu poole peaks keelt mudima ja milline keel paigast ära on. 

Mõnus on ka see, et tal on voolu jätkamise auk, ehk siis vooluadapteri ühendan selle PolyTune'i külge ja sellest saan eraldi väljundi kaudu ainult kaabliga voolu järgmisele plokile. Minu puhul on see järgmine paha pärdik. Kuskil siin plogis on sellest kah juttu.. ;)

Seda teksti kirjutades meenus veel üks asi. Nimelt kõrvaklapid. Liiga lihtne on selliseid väikeseid, kuid niivõrd olulisi nubinaid unustada. 

Mu vanad Sennheiserid andsid lõplikult otsad - ehk siis konkreetselt kaabel katkes. 

Asemele sain kasutatud kujul samuti tublid tööloomad: kõrvamonitorid Shure SE215. Kõlalt üllatavalt neutraalsed ja kohati isegi plassid, aga üldiselt suht ausa kõlaga. Ehk siis nad ei ürita midagi ilusatada. Proovis küll suure müra sees kipuvad mingid sagedused kaotsi minema, aga seda oligi oodata kõige odavama hinnaklassi kõrvamonitoride puhul. 

Mõnus on ka see, et nad püsivad korralikult pea küljes ega ürita mul kõrvu peast kiskuda, kui mul juhtmed riiete alt veetud on.. 

Välja näevad sellised:


Ühtlasi veel uudistest rääkides - mu jõuloom V-Synth GT läks täna müüki. Ei kasuta ma seda ikkagi päris nii palju kui ta väärt oleks ja mul on muid pakilis asju, mida vaja soetada. Ega ma väga suurt lootust ei hellita, et keegi ausa hinna eest siinkandis sellest huvitatud oleks, aga kes ei küsi, seda suu pihta ei lööda... 

2. mai 2013

Sissekanne 2013

Vahel tundub sulepea haaramine ületamatu raskus olevat. Isegi kui see on klahvide kujul arvuti küljes, mida nii-ehk-nii kogu aeg kasutad. Isegi kui paberit ei pea otsima, sest New Post nupp lausa lõugab lehe keskel otse näkku. Ainus variant, kuidas see saaks kahe silma vahele jääda, tähendaks, et su silmade vahe on la Manche väina laiune... 

Pikk jutt lühidalt kokku võttes: varsti saab aasta täis viimasest korrast, kui siia kirjaridu lisasin. 

Mis tundub ebaaus, võttes arvesse seda, et tehnikat on vahetunud paremale ja vasakule, üles ja alla, ühest tunnetuslikust dimensioonist teise, kui et mitte öelda oluliselt paremasse... 

Omamata kogu seda kama korraga silme ees loodan ma, et midagi kahe silma vahele ei jää... Jah, jälle seesama väina-jutt. 

Alustan kronoloogiliselt tagant poolt. Ehk siis ajaliselt praegusele hetkele kõige lähemalt. 

Käest kätte, peost pihku, bussipeatuses raha vahetades jõudsid minu kätesse kaks pisikest midi-kontrollerit. Mini-midiklaviatuur AKAI MPKmini ja Novation Launchpad. 

AKAI klafkast midagi väga asjalikku rääkida ma ei oskagi. See tuli kaubaga kaasa (vastava summa eest loomulikult) ja täidab mobiilse operatiivse noodisisestuse eesmärki. Veits pidin kaklema, et vidin tööle saada, aga see oli vist pigem näruse usb-kaabli süü. Klahvid on pisikesed, aga ei tundu liiga odavad... Veits vägivaldne võrdlus ta ju on, aga meenub Korgi mikro-klafka, mis oli Nano-komplektis ja kokkuvõttes odav saast, kuna pidas vastu minimaalsed kuud ja lõpuks lihtsalt klahvid pealt heitis.

Ah jah.. pilt kah:


Oluliselt põnevam toode on Launchpad. Välimuselt selline jubin:


Värvid on siin mõneti petlikud, kuna need ilmuvad siis, kui nupud midagi reaalselt teevad. Enamuse ajast näeb see Launchpad välja pigem hall ja igav ja elutu. Pean piinlikku tõde tunnistama, et ma pole selle täit potensiaali veel rakendada jõudnud. Ehk siis korra sain isegi ilusti tööle ja hästi natuke katsetasin, aga nagu ma aru olen saanud, siis väikese ja mõneti ilmetu asjakese kohta on ta väga võimekas. 

Et siis millega on tegu? Põhimõtteliselt sämplite trigerdajaga. Ehk siis kasutades Albeton Live programmi, kuhu laen erinevad helijupid, saan neid mängima ja seisma panna. Korraga või ükshaaval. Või siis mängida nagu trummi. Või siis mängida nagu klahvpilli... 

See kõik tundub reaalses kasutuses palju põnevamana kui sõnadesse ümber kantuna. Njah.. vahest see ongi põhjus, miks ma copywriterina kunagi läbi ei löönud... hmm..

Igatahes... 

Axiomi surmast ma juba rääkisin. Sellele õnnestus mul hankida asendus noorema ja muskulaarsema venna näol: 


M-Audio AxiomPro 61. Veidi parema tunnetusega nupud ja mis peamine: suhtlus arvutiga on mõlemapoolne. See tähendab seda, et antud klaviatuur suudab reageerida ka arvuti saadetud informatsioonile, et mis asendis on kontrollitavad nupud programmis ja siis klafka käitub vastavalt. Peamiselt toimib see hästi pööratavate nuppude puhul, mis tähendab seda, et kui nuppu puudutada, siis programmis nupp ei hüppa näiteks nulli, vaid hakkab liikuma selle koha pealt, kus ta enne oli. 

Kes sellest teemast aru saab ja minuga kaasa rõõmustab, on ära teeninud sületäie... noh, mingit virtuaalset nänni. Hea kui ma ISEGI viie aasta pärast sellest veel midagi mõikan. 

Vahest mõnevõrra olulisem minu jaoks on see, et Axiomiga on kohutavalt mõnus mängida. Isegi kõrvale jättes välimuse, mis uuel pillil kahtlemata on kõvasti parem (valge värv laval on väga efektne!), siis näppude all tundub see pill suurepärane. Täpselt paraja raskusega klahvid, et mängleva kergusega sündi-helidest kenasid kombosid kokku panna, ja samas piisavalt tundlikud, et vajadusel ka klaveriks muutuda. Rääkimata kõikidest vajalikest nuppudest, mida on võimalik imelise kergusega tööle rakendada nii, et arvutit ei pea elavas esituses mängides kordagi puutuma. 

AxiomPro on küll natukene raskem kui vana variant, aga sellegi poolest piisavalt kerge, et mõistliku distantsi seljas ära vedada. Või siis hea inimese õlale usaldada, kes lubanud aidata... =)

Siis veel loetud ajaühikud enne seda suurendasin oma võlaorjust püha eesmärgi nimel.

Nimelt minu ustav Motu helikaart jõudis ühel hetkel sellisesse lagunemis-faasi, kus ma ei saanud seda enam saja protsendi ulatuses usaldada. See protsent oli küll jätkuvalt tugev kuuskümmend, aga sellest ei piisa kõigi nende ettevõtmiste jaoks, mis minul ette võtta tuleb. 

Sedasi jõudis siis minu kätte uus Motu helikaart. Seekord siis sammuke suuremas suunas Motu Traveler mk3 näol. 

Selline:


Rohkem sisendeid, rohkem väljundeid, paremad iseseisvad miksimis-funktsioonid (ehk siis võimalik kasutada ka arvutita). Muidu klassikaline Motu kvaliteet ja kasutamismugavus ja -lihtsus. Ja erinevalt eelmisest helikaardist, üritan ma seda seekord hulka põhjalikumalt kaitsta. Selleks muretsesin paralleelselt ka sobiva koti, kuhu mahuvad ära helikaart, läpakas ja kogu juhtmemajandus, mis selle erialaga kaasas käib. 

Kott näeb välja selline:


Tundub täitsa korraliku kvaliteediga olevat ja ma usun, et see investeering oli oma raha väärt. Ehk siis pikka iga kõigele, mis selles panipaiga leiab... 

Ja kui juba laristamiseks läks, siis hankisin omale ka kompaktse kitarri-standi. Ei midagi erilist, kerge ja kokkuvolditav. 

Säherdune:


Rääkides veel kadunud kolast, siis mu kõige kallim (südamelähedasem), kõige kergem ja mugavam sündijalg on läinud. Tähendab jäänud. Maha jäänud. Ja siis minu elust läinud. Natuke nagu lollilt ja tobedalt, aga mis läinud, see läinud. Laenasin pärast meid mänginud bändile välja ja siis unustasin ise seda pärast nõutama minna ja kontserdipaikka ta jäi ja seal kuskil on ta siiamaani. Mõni agaram inimene kindlasti oleks juba ammu jalad alla võtnud ja välja nõutanud vara, mille omanik ta on.... noh jah.. 

Nimekiri asjadest, mis on üsna hädapäraselt vajalikud, aga mis hetkel veel on poes, väljatöötamisel või siis kuskil tootmisliinil, on vähemalt sama pikk kui see juba käes oleva tehnika kirjeldus siin. Oh jõuluvana, jõuluvana. Ära ole kade-nina. Mul veel vaja ohtralt nänni, muidu jään ma suht-koht jänni....