28. märts 2007

Raudvara

Lihtsalt põhjusel, et mind ennast huvitab pahatihti detailselt see, mis masinaid keegi kasutab, panen siia kirja oma-enese masinapargi. Tegelikult on mingi paari aasta pärast huvitav vaadata, kuidas ja kui vähesega ma kunagi hakkama sain. Ehk siis üsna suure tõenäosusega vahetub siin ajapikku kõik välja.

Naljakas ongi see, et kunagi väga ammu, kui üldse süntesaatorit mängima hakkasin, siis olin päris õnnelik selle Yamaha PSR-tüüpi pilli üle... Koduseks kasutamiseks ja sisuliselt ilma modifitseerimis-võimalusteta. Heli pidin laividel välja võtma kõrvaklapi-august.. monos... Nojah.. Aga võrreldes minu kõige esimese pilliga, samuti Yamaha ja samuti PSR-tüüpi kodukas, oli see kõva samm edasi. Uuemal oli juba klahvi-tundlikkus ja pedaal.. nagu päris. Tagantjärgi muidugi tean, kuivõrd võimatut häält ta tegi. Aga mitmeid aastaid ei näinud ma võimalust millegi parema soetamiseks.

Hulk aega tagasi hängisime Tõnni ja Martiniga vanalinnas ja siis oli veel IS Music Vene tänaval. Käisime seal sees ja vaatasin nö "päris" süntisid. Seal oli üks ilus Roland. RS-5. Nii ilus ja päris kallis, mingi 18 500.- Pealt hõbedane metall ja millist häält ta veel tegi. Klahvi vajutuse tugevusest ei sõltunud mitte ainult heli tugevus vaid ka tämber ja üldse kogu iseloom. Noh, nagu päris ikka. Klaver kõlas nagu klaver. Ehk siis tegelikult sellel Yamahal sai ka aru, et siin on mõeldud klaverit. Idee jõudis pärale. Aga ilmselgelt muusika juures sellest ei piisa.

Nojah, tegelikult ei ole sellel klaverisaundil suurt vahet, kuna ma klaverimängu nii-ehk-nii ei valda. Aga lisaka "päris" pillidel on see saundi liikuvus hoopis teine. Ei ole lineaarne saund, mis lõppeb sama targalt kui ta algab...

Pikka aega hiljem tekkis natukene vaba raha ja kuna vajadus korraliku heli järgi oli juba taluvusepiirini kasvanud, siis otsustasin hoopis teise lahenduse jaoks. Otsustasin osta MIDI-klaviatuuri, et siis läbi Tõnise läpaka ja helikaardi mängida. Tõsiselt porno lahendus, ise-enesest, aga sel hetkel tundus nagu hea mõte olevat. Läksin selle mõttega siis IS Musicusse, et milist MIDI-kat nad soovitavad. Ei soovitanudki. Soovitasid hoopis see raha, mis mul tol hetkel reaalselt olemas oli sissemaksuks panna ja järelmaksu osta korralik pill. See oli siis Roland Juno-D. Just värskelt Eestisse jõudnud. Esimene pill läks Eesti Muusikaakadeemiale. Teise sain mina.

Super pill. Nii võrreldamatult parem minu eelmisest pillist, et lihtsalt sõnu ei jagu. Kõik see, mis ma eal unistada oskasin ja veel kamaluga juurde. Sisuliselt oli see sama RS-5, mis mind ennemalt vesistama oli ajanud. Uuem variant. Lisaks suurepärasele helile sai seda heli veel elavas esituses modifitseerida. Pea-aegu nagu päris süntesaator. Ehk siis nagu analoog-süntesaator.

Mõnda aega hiljem, nüüd viimane suvi, sain suurema koguse raha vähe vabamaks kasutuseks. Võtsin selle julge tee ja investeerisin suure osa sellest uutesse pillidesse. Kuna paljudes lugudes kasutan mitut erinevat heli, siis tahtsin kindlasti kahte pilli. Ühte naturaalsemate helide tarvis ja teist sünteetilisemate jaoks. Just tuli välja sama pilli järjekordne arendus, Juno-G. Veel lisatud võimalustega. Ja teine oli virtuaal-analoog ehk siis digitaalne modelleerimis-süntesaator Alesis Micron. Väike, aga väga-väga võimas. Konkurent sellele viimasele oli Korg Microkorg, aga kuna tollel olid klahvid väikesed, nagu mänguasjal, siis ma seda ei tahtnud. Kartsin üsna põhjendatult, et kui ma pean laivi olukorras väiksemate klahvide pealt suurema peale üle minema, siis tuleb sealt ainult prügi.

Ehk siis Juno-G. Selline:


Paljud kiruvad seda pilli, kuna Roland on üritanud järele teha oma klassikut Juno-60't. Just värvi-lahenduse poolest. Aga Juno-60 oli tõeline analoog. Ja Juno-G on rompler ehk siis taas-esitab eelnevalt salvestatud saunde. Kuigi neid saab nüüd juba väga põhjalikult modifitseerida. Aga idee on siiski sama - pakkuda kvaliteetset aga samas odavamat profi-pilli. Ta on profi alumine ots. Nagu ka mina, tegelikult. Seega perfect mach!

Teine on Micron:


Pille, nagu mina teda aeg-ajalt kutsun. Lausa kahju, et ma ei tunne veel kogu seda saundi-genereerimise maailma, mis annaks absoluutse vabaduse luua helisid ja heli-käike piiranguteta. Praegu suuresti pean piirduma nende helidega, mis tal juba valmis tehtud on. Natukene siit-sealt mudida ja läheb käiku. Tegelikult aga on seal peidus terve galaktika võrreldes selle planeediga, mida mina tean.

Oh.. oleks mul ainult aega kõike seda pillindus põhjalikumalt tundma õppida.

Ei plaaninud päris sellist romaani, aga na-uups... =)

27. märts 2007

Intro

Tere, mina olen Margus. Kui alustada klassikute vaimus, siis.. Kutsugegi mind Marguseks...

Alguses kõlab ambient shit kõige paremini. Taustast annab ühest hetkest eraldada rütmikäiku, mis kogub jõudu ja loob muusikapala meelestiku. Lisandub bassi põhi ja rütm. Lugu algab.

Normaalses olekus ei oleks ma iialgi mõelnud, et ma võiks alustata blogimist ja seda sirge näoga võiduka lõpuni jätkata. Mul pole niiväga midagi öelda, mis Sind huvitada võiks, aga võib-olla siiski. Päevikut ei pea ma enam ammu... Sellest ajast kui ma oma puberteedi eas kirja pandu puruks rebisin ja prügikasti saatsin - tegu, mida ma väga pikka aega kahetsenud olen. Nopped vähe hilisematest hetkedest on säilinud ja hea seegi. Seal on omapäraseid pärleid, mida on mõnus ise-endale nina alla määrida.

Aga siia ei tule päevik. Pigem nagu miili-kivid ehk verstapostid.

Algab see uudistega erinevates neti-lehtedes ja uudistes. Näiteks:
MTV Eesti kodulehelt
või
päevaleht online'is üks artikkel
samas mitte unustada seda:
päevaleht online'ist

Tundub, et see, mis minu ümber on kellegi jaoks oluline ja sellel põhjusel siis ka seesamune siin olev blog.

Foto: Reginleif